Eile oli mu süntaripidu. See kulges täiesti meeldivalt, kuigi ma pabistasin koguaeg, kas ikka kõigil on tore jne. Ma sain peol olla printsess, mulle kingiti väike printsessikleidike. Mul pole enam üldse nii palju tahtmist minna Milanosse, sest mul on nii musid sõbrad, et ma hakkan neist puudust tundma.
Ühel hetkel eile istusin ma ühe männi kõrval, majast eemal ja lugesin Joosepi kingitud juttu (siinkohal tahaksingi mainida ja tänada teda olemas olemise eest, aitäh kallis Joosep). Siis haaras mu tähelepanu kilkamine ja ma nägin, kuidas Eva ja Moona jooksid ranna suunas, et heita rätikud maha ja paljalt vette hüpata. Neile järgnesid lähima põõsani vanade pervertide kombel Joosep ja Tauno :D See oli kuidagi eriti mõnus hetk. Näha, kuidas mu švipsis sõbrad lõbutsevad ühel suvisel õhtul. Täna ma ei tundnud isegi Margi pärast oma emme ees häbi, kui Mark oli täiesti purjus ja autoga linna sõites imiteeris beebi nuttu ning nõudis, et ma teda siidriga joodaksin. Sest Mark on ju nii armas sõber. Pealegi on mu pere selles veendunud, et Mark on üks vana joodik :D
Taaskord sai tõdeda seda, et see seltskond, kes lahkub viimasena, tõmbab end alati kõige rohkem mälli ära. Sellisel peo lõpu järgsel perioodil kõik koos väljas istudes oli väga soe ja mõnus tunne nende inimestega. Täiesti õnnelik.