Vaikselt hakkab puuduma igasugune motivatsioon castingult castingule ronida. See küll on lihtsam nüüd, kui paljud tänavad ja nende asukohad meelde on jäänud. Koduigatsus on ka mind lõpuks leidnud peale ühte kuud. Igatsen puhast õhku, merd, leiba, smuutit, Selverit, Joosepit, isegi Karmenit ja Marleeni. Pinget ei paku enam ka klubides käimine ja pidutsemine. Milanost on paari päevaga saanud üks suur shoppamisparadiis, sest absoluutselt igas viimseski poes on allahindlus. Viimased paar päeva olen enamasti veetnud Innaga, kellega on lõbus ja saab ka normaalset juttu ajada. Selliseid pole siin just palju. Homme on mul taas töö, jällegi ajakirja jaoks editorial. Aga üldiselt - appi kuidas ma ei jõua ära oodata koju minekut.