Ma pole kunagi uskunud horoskoopidesse jms, aga viimasel ajal tunnen ma liiga tugevalt seda, et ma olen kaksikute tähtkujust. Minu pea küll ei seleta muud moodi ära seda, miks ma olen nii õnnelik aga samas nii õnnetu. Okei, ma kahtlustan, et kui mu naised poleks ära Inglismaal ja Austraalias (või nagu Maria ütleb eks-vangide maal), siis see õnnetu osa minust oleks tibatilluke kui sedagi. Kurbust peletan ma aga juba ülehomme Mariaga, kes veel (thank god) siin on.
Homme seisan ma silmitsi oma elu esimese ülikooli eksamiga. Ma loodan, et ma pole selle aine ajaloo esimene inimene, kes eksami feilib. Nimelt pidavat kõik sellest eksamist kerge vaevaga läbi saama. Selleks õppimine on küll masendav, sest kõik materjalid on justkui suur hunnik self-help raamatuid, millest ei oska minusugune tudengihakatis küll midagi konkreetset välja lugeda, aga see selleks. Teadustöö alused ja jõuluvana meenutav professor olid siiski üpris lõbusad reedesed loengud.
Ja seda ka, et üksi elamine on eriti kurb sellistel pimedatel ja tuulistel talveõhtutel. Although see siiski ei ületa seda üksi elamise mõnu.
Vägev, ma kirjutasin blogi sissekande üle meeletult pika aja..