Meeletult oleks vaja ühte motivatsioonisüsti. Minu suhtumine kooli on praegu selline: sellega tuleb lihtsalt ühele poole saada. Kuna mul seinakalendrit ei ole, siis mul on tunne, et ma hakkan kriipse seina kraapima..nagu vangid. Õnneks siiski palju enam pole jäänud. Laupäeval teen IELTSi ja siis on veel üks samm lähemale astutud.
Mul on reedest saati iga öö sleep paralyzis olnud(va laupäeval, kui Maria minu juures ööbis). Täna hommikul oli kõige jubedam, kui ma ärkasin õhku ahmides meeletu ehmatusega üles. Hämmastav on see, et ma teadvustan endale täielikult seda, mis toimub, saan sellest aru ja korrutan endale sisimas, et ma jääks rahulikuks, aga sellegipoolest valdab mind täielik paanika. Enam ei toimu see muide ainult selili magades. Asend pole enam üldse oluline, mis teeb selle veel ootamatumaks ja hirmsamaks.
Mu vanemad läksid oma igakevadisele reisile. Seekord kuhugi karup**se jällegi..ma ei tea, kuhu iganes Brunei blabla kohta. Seoses sellega sain endale kohustuse viia Karmenit tema kõikvõimalikesse tantsu-laulu-ujumisringidesse ning näen oma õdesid taas iga päev, nagu siis, kui ma veel vanematega elasin. Point on selles, et mu õed on armsaimad väikesed inimesed, keda ma tean ja pole olemas piisavalt õigeid sõnu, et kirjeldada, kui võrratud nad on.