Viimasel ajal on mu unenäod nii ääretult veidrad ning samas ka põnevad. Sõnadesse on seda keeruline panna, seega ma ei hakka isegi üritama. Sleep paralyzis on ka viimase paari nädala jooksul tihe külaline mu öödes olnud üle pika aja, aga imekombel olen ma nüüd täiesti rahulik ja kontrollin olukorda. Unenägude päevik on vist oma ülesannet täitnud. Hommikuti ma ka nüüd enamasti mäletan, mida nägin.
See pole aga üldse oluline. Oluline on see, et minu Maria on Eestis! Nad Evaga ajastasid selle mineku-tuleku päris osavalt. Ma igatahes ei suuda enam üldse tööd teha, sest tahan juba Mariale Rannamõisa järgi sõita, et siis minu juurde tulla ja rääääkidaaa ja siis linna minna. Me ihu-gei tuleb ka!